Aethos 2. Kellele? Aga miks mitte mulle?
Aethos 2. Kellele?
Aga miks mitte mulle?
Lihtsalt peale vaadates on keeruline mõista, miks Aethos üldse olemas on. On Tarmac (võidusõiduratas), on Roubaix (mugavam pikasõidu ratas). Ka Diverge ja Cruxiga on lugu selge. Aga Aethos?
Kui (esimene) Aethos 4 aastat tagasi loodi, siis selleks, et näidata, kui kerget ratast saab üldse teha. UCI reeglid? Ei huvita. Aethos polnud võidusõiduks UCI sõitudel. Samas just Aethose loomine aitas arendada kerget+aerodünaamilist Tarmacut (loodud võidusõiduks UCI sõitudel). Nagu ka uue (kerge) Cruxi arendusele andis hoogu see, mis oli läbi testitud esimese kerge Aethosega.
Nüüd aga on asi sama ent natuke siiski ka erinev. Aethos 2 on endiselt üli-super kerge. Kergeim raam (595g), sadula kinnitus (-9 g), pidurite kinnitused (-2 g), BB-Cups (-6 grams) ja uus UDH raamikõrv (-2 g). Aga kergus polnud enam ainuke eesmärk.
Aethos 2 on oluliselt mugavam (+15mm stack), kui Tarmac. Natuke pikem wheelbase, natuke madalam keskjooks. Aga ta pole sama geomeetriaga, mis on Roubaix.
Aethos 2 on superlihtne. Kui vaadata kõiki torusid, siis ei leia mingeid veidrusi. Nagu näiteks imeliku kujuga kahvlit või seattube’i. Kõik on supersuper-simple. Trossid kõrid sees. Specialized ise tsiteerib siinkohal Antoine de Saint-Exupéry’d: “Perfection is attained not when there is nothing more to add, but when there is nothing more to take away.” Tundub, et Aethosel on kõik ära võetud, mis võimalik. Järgi on jäänud lihtne (kõige lihtsam!) ratas, mis võimalik. Ainult, et täiesti kaasaegne, tehnika viimane sõna.
Seega... las Remco ja kõik teised, kes sõidavad võidu, sõidavad Tarmacuga. Aga võibolla Aethos ongi mulle (ja vabalt võibolla ka Sulle).
