Belgia - mis saab siis, kui lihtsalt lähed ja proovid?
Mulle on viimasel ajal tulnud päris palju kirju ja küsimusi, sest Instagramis ei ole ma oma tegemisi nii aktiivselt jaganud. Aga näen, et paljudele lähevad mu tegemised korda ja ausalt öeldes on siin kogunenud nii palju mõtteid ja emotsioone, et ühe Instagrami story sisse neid enam kuidagi ära ei mahuta.
Seega – räägime natuke sellest, kuidas ma üldse Belgiasse jõudsin.
See hooaeg on olnud täiesti ulmeline.
Alates 11. aprillist kuni tänaseni, 24. augustini, on mul olnud kokku 36 võistluspäeva. Nendest 4 gravelil, 11 eraldistardis ja ülejäänud erinevatel maanteesõitudel.
36 starti 19 nädala jooksul.
Ja kusjuures selle aja sisse on mahtunud ka nädalaid, kus ma pole kordagi stardis olnud.
Juba eelmise hooaja lõpus, kui keskendusin peamiselt pikkadele gravelisõitudele, tundsin, et tahan rattaspordist midagi veel. Ma ei osanud tol hetkel päris täpselt öelda, mida.
Talvel sain aga aru, et see „midagi“ on päris maanteesõit.
See ettearvamatu, vahel natuke ohtlik, taktikaline, kiire ja samal ajal meeletut naudingut pakkuv maanteesõit.
Juba kevade alguses, pärast esimesi võistlusi, kutsuti mind Belgiasse võistlema. Tegelikult on mulle seda ka varem pakutud, aga ma pole kunagi päriselt mõelnud, et see võiks olla koht, kuhu mina kunagi jõuan.
Seega tegin kevadel selle pakkumisega kõige loogilisema asja – ignoreerisin seda täielikult. :D
Aga mida rohkem ma võistlesin, seda rohkem hakkas midagi muutuma.
Aga mis siis, kui ma tegelikult suudaksin?
Pärast paari-kolme kuud võistlemist sain aru, et naudin maanteesõitu rohkem kui kunagi varem.
Samas olin endiselt täiesti veendunud, et Belgiasse ma ei lähe. Hirm tasemevahe ees oli suur. Hirm suurte gruppide ees oli suur. Hirm selle ees, et äkki ma lihtsalt ei ole piisavalt hea, oli ka täiesti olemas.
Ja tegelikult oli vist veel üks hirm.
Et äkki mulle hakkab see rattasport seal veel rohkem meeldima.
Sest mis siis saab, kui ma lähen, saan aru, et tahan veel rohkem areneda, veel rohkem õppida ja veel paremini sõita?
Elu on selline nagu ta on ja Eestis võisteldes oli mul järjest raskem aru saada, milleks ma päriselt võimeline olen. Naisi on stardis vähe, sõidud ei ole alati väga kiired ning konkurents ei anna alati võimalust ennast päriselt proovile panna. Seetõttu olen sel aastal läinud väga paljudele võistlustele mitte ainult tulemuse, vaid konkreetse õppimiseesmärgiga.
Hoida grupis kindlat positsiooni. Lugeda sõidu kulgu. Saada aru, millal tasub energiat kulutada ja millal mitte. Rünnata õigel hetkel. Julgeda olla ees. Õppida päriselt rattaga võidu sõitma, mitte lihtsalt kiiresti pedaalima.
Juulis käisime Eesti koondisega Saksamaal viiepäevasel Oderrundfahrtil. Suutsin seal iga päev aktiivselt sõita ja lõpetasin lõpuks üldarvestuses 12. kohal.
Ja vist just seal tekkis esimest korda päriselt mõte:
Äkki ma peaksin ikkagi Belgiasse minema?
Pärast Saksamaad võtsingi tiimiga uuesti ühendust ja küsisin, kas kevadine pakkumine on veel jõus.
Oli küll.
Mõttest lennupiletini paari päevaga
Belgiasse jõudsin 13. augustil.
Kõige naljakam on see, et veel paar päeva enne tulekut ei olnud üldse kindel, kas ma päriselt tulen.
Mul ei ole ju ainult rattasõit.
Mul on tütar, kes on nüüd ise usin rattur. Mul on täiskohaga töö. Mul on kodu, kohustused ja kogu muu päris elu, mis ei kao sellepärast kuhugi, et mina otsustan kolmeks nädalaks Belgiasse rattaga sõitma tulla.
Seetõttu ei julgenud ma sellest plaanist alguses peaaegu kellelegi rääkidagi. Äkki ei saa. Äkki ei ole võimalik. Äkki on see lihtsalt üks neist mõtetest, mis tundub peas väga äge, aga päris ellu ei jõua.
Ühel hetkel võtsin ennast siiski kokku ja rääkisin emaga, sest kõige suurem osa minu äraolekuga seotud lapse logistikat jääb just tema kanda.
Minu üllatuseks ei olnudki ta väga kohkunud. Pigem vastupidi – ta toetas mind.
Ja kuidagi jõudsime koos väga lihtsa mõtteni: kui ma praegu ei lähe, siis võib-olla jään alati mõtlema…
Mis oleks saanud, kui ma oleksin läinud?
Järgmisena tuli rääkida tööandjaga.
„Kas oleks okei, kui ma järgmised kolm nädalat töötaksin kaugelt? Noh… Belgiast?“
Ka minu tööandja ja kolleegid olid meeletult toetavad.
Ja nii juhtuski, et vaid paar päeva enne väljalendu said lennupiletid ostetud ning mingist ebamäärasest „äkki kunagi“ plaanist sai päris asi.
Ma lähen Belgiasse võistlema.
Milline mu elu siin tegelikult välja näeb?
Tiimist ma palka ei saa, aga samas ei pea ma siin olemise eest ka ise midagi juurde maksma. Majutus ja transport on tiimi poolt, lennupiletid ja toit minu enda kanda.
Ehk siis ei – ma ei kolinud Belgiasse profiratturiks. :D
Minu päevad näevad endiselt üsna „päris elu“ moodi välja. Teen tööd, vastan meilidele, tegelen oma tavapäraste kohustustega – lihtsalt kontoriaknast välja vaadates olen seekord Belgias.
Ja siis panen arvuti kinni, tõmban rattariided selga ning lähen tegema seda, mille pärast ma tegelikult siia tulin.
Õppima, kui kiiresti siin päriselt rattaga sõidetakse.
Ja nüüd jõuamegi kõige põnevama osani.
Võistlusteni.
Esimene start Belgias – 127 naist ja 40 kraadi
Praeguseks olen tiimiga teinud kolm starti, millest kaks on olnud kermesed.
Kes ei tea, siis kermes on Belgiale väga iseloomulik kohalik maanteevõistlus. Sõidetakse ringidel, mis on tavaliselt umbes 5–10 km pikad. Teed on pigem kitsad, palju on põldudevahelisi teid, teekate ei pruugi olla just maailma parim ning kurve ja muid kitsaskohti jagub korralikult. Ja osalejaid on PALJU.
Enamikele kermestele lubatakse starti kuni 175 naist.
Minu esimene võistlus oli 15. augustil Haasdonkis.
Olin just tulnud külmast ja kõledast Eestist ning reedel näitas auto 40 kraadi. Õues oli üsna konkreetselt sauna tunne. Enne starti kartsingi kõige rohkem seda, kuidas mu keha suudab korraga taluda nii kuumust kui ka võistluspingutust. Õnneks sellega tegelikult probleemi ei tekkinud. Probleem oli pigem selles, et mul polnud õrna aimugi, mis mind ees ootab. Esimene ülesanne: lihtsalt aru saada, mis toimub.
Sõidu algus oli minu jaoks ausalt öeldes päris hirmus.
Kitsad teed, palju kurve ja kitsaskohti, kohati üsna kehv teekate ning stardis üle 120 naise. Kõik toimub kiiresti ja väga lähestikku. Seetõttu ei läinud ma esimesele sõidule mingi suure tulemuseesmärgiga. Hoidsin pigem grupi lõpuossa ja proovisin lihtsalt õppida. Kuidas siin grupis sõidetakse? Kuidas reageeritakse, kui ees midagi toimub? Kus tekivad ohtlikud olukorrad? Millal tekivad kukkumised? Kui agressiivselt positsiooni eest võideldakse?
Ehk minu esimene Belgia võistlus oli suures osas üks pikk vaatluspraktika – ainult et umbes 40 km/h sõitva rattagrupi sees. :D
Ja lõpuks? Peagrupp. 41. koht. Startis 127 naist ja finišisse jõudis neist 88.
Olin sellega täiesti rahul. Esimene sõit Belgias, 40-kraadine kuumus, esimest korda nii suures naiste pundis ja täielik teadmatus sellest, milline tasemevahe mind ees ootab.
Olin tegelikult enne starti täiesti valmis ka selleks, et ma ei pruugi peagrupis lõpetada.
Aga üks asi üllatas mind väga.
Kas Belgias on siis ulmeliselt raske? Jõu poolest oli sõit minu jaoks tegelikult pigem lihtsamapoolne.
Ja see oli vist üks olulisemaid teadmisi, mille esimeselt võistluselt kaasa võtsin. Ma olin tulnud Belgiasse mõttega, et siin sõidetakse mingil täiesti teisel planeedil. Et äkki läheb pauk ära ja ma lihtsalt ei jõua.
Tegelikkuses oli nädal varem sõidetud Tour de Tallinna rattaralli, kus mul õnnestus Henno Puuga ühes pundis sõita, minu jaoks füüsiliselt kordades raskem. Belgias oli minu suurim väljakutse hoopis midagi muud.
Pundis sõitmine. Positsioon. Julgus. Tehniline pool.
Jalgades tundus olevat küll. Nüüd oli vaja õppida neid jalgu ka õigel ajal ja õiges kohas kasutama.
Ja siis on siin veel… joogialad
Kolme sõidu järel on mul tekkinud ka üks väga konkreetne arvamus. Kui minu teha oleks, siis ma keelaks siin jootmise üldse ära. :D Ma saan aru, et see kõlab natuke radikaalselt, aga täiesti ajuvaba, kui palju ohtlikke olukordi tekib joogialas. Ja kõige naljakam on see, et pidevalt tunduvad olevat samad tiimid, kes ei saa hakkama ei pudelite kättesaamise ega nende äraviskamisega. Iga ring lähened joogialale ja juba tead, et nüüd hakkab midagi toimuma.
Keegi pidurdab. Keegi kaldub küljele. Keegi ei saa pudelit kätte. Kellegi pudel lendab teele. Ja sada naist tuleb tagant. Olen näinud nende kolme sõidu jooksul joogialades väga palju ohtlikke olukordi ja ka kukkumisi.
Kusjuures mõlemad minu kermesed on kestnud umbes kaks tundi. Seega minus tekib iga kord küsimus – äkki võtaks lihtsalt suuremad pudelid? :D Mina olen seni kahe pudeliga hakkama saanud. Tõsi, ma joon ilmselt ka vähem, kui peaksin, sest ma lihtsalt ei tunne ennast selles pundis veel nii mugavalt, et igal hetkel rahulikult pudel kätte võtta.
Aga küll see tuleb.
Konvert Kortrijk Koerse – PÄRIS ratturite vahel
Teisel nädalal Belgias ootas ees kaks võidusõitu. Reedel oli Konvert Kortrijk Koerse, UCI 1.1 taseme võistlus.
Kui esimene sõit Haasdonkis oli 40-kraadises kuumuses, siis seekord näitas Belgia oma täielikku vastandit.
14 kraadi ja mega paduvihm. Sõitsime kõigepealt kaks suurt ringi ja seejärel kuus linnaringi. Teed olid mega libedad, road furniture’it oli palju ning kogu sõit oli algusest peale väga närviline.
Aga tegelikult algas minu jaoks kogu elamus juba enne starti.
Kohal olid kõik suured tiimid oma uhkete tiimibusside, staff’i ja varustusega.
Ja siis olen mina. Stardis olles jõudsin jälle kõik oma tänulikkuse ja uskumatuse mõtted läbi mõelda. Kuidas on nii, et mingi Ann, kes lihtsalt for fun sõidab rattaga, sest armastab seda nii väga, on järsku siin – selliste PÄRIS ratturite vahel? Ma treenin ilma treenerita. Või noh… kui päris aus olla, siis sel aastal ma isegi väga ei treeni. Võistluskalender on olnud lihtsalt selline, et võistluste vahel olen põhimõtteliselt ainult taastunud, et järgmiseks stardiks jälle enam-vähem inimene olla. :D Ja nüüd olen järsku Belgias UCI 1.1 võistluse stardis. Vaatan enda ümber neid suuri tiime, nende busse ja sõitjaid ning mõtlen: Päriselt või? Mina ka? Ja no… oli ikka täiesti harukordne VAUUU tunne sõita ühes võistluses selliste nimede kõrval nagu Elisa Balsamo, Charlotte Kool ja Femke Markus. Mingi hetk vaatad enda kõrvale ja mõtled lihtsalt – kuidas see päriselt minu elu on?
Üks asi, mis tegi kogu selle UCI sõidu minu jaoks veel ägedamaks, oli see, et esimest korda elus sain võistelda raadioga. Ma ei oska isegi kirjeldada, kui lahe see minu jaoks oli. :D Kogu sõidu vältel tuleb info otse kõrva, mis toimub ees, mis toimub taga, kus on ohtlik koht, mis seisus on tiimikaaslased ja mida järgmisena oodata. Samamoodi saad ise tiimiga suhelda. Kui on vaja juua, rattaga tekib probleem või on vaja ratast vahetada, saad sellest kohe teada anda. Kogu info on kogu aeg kõrvas ja samal ajal on sul ülevaade sellest, mis toimub sinu tiimikaaslastega. See tekitas minus täiesti uue tunde, et sa ei ole võistlusel lihtsalt üksinda oma rattaga, vaid oled päriselt osa tiimist. Ma saan aru, et nende jaoks, kes sellisel tasemel kogu aeg sõidavad, on raadio ilmselt täiesti tavaline asi. Aga minu jaoks? Täielik VAU. Mingi Ann on Belgias, UCI 1.1 sõidul, ümberringi maailma tipptiimid, raadio kõrvas ja tiim räägib minuga sõidu ajal. Ma vist naeratasin selle peale omaette rohkem kui korra. :D
Enesekindlust veel päris ei tulnud
Lootsin enne sõitu, et nüüd, kui esimene Belgia start on tehtud, suudan juba natuke enesekindlam olla ja rohkem aktiivsust näidata. Paraku oli märgades tingimustes mu hirm endiselt üsna suur.
Paar korda viisin ennast küll pundi ette, aga midagi erilist katsetada ei julgenud. Libedad teed, suur grupp ja teadmatus – tundsin, et praegu ei ole veel hetk, kus peaksin vägisi üle oma varju hüppama.
Õnneks ei oota seda minult ka tiim. Praegu ongi nende jaoks minu peamine eesmärk harjuda ja õppida. Nad näevad minus potentsiaali, aga samal ajal ei survesta mind tegema asju, milleks ma ise veel valmis ei ole.
Mulle on antud võimalus kogu seda protsessi enda tempos läbi teha – õppida, areneda ja samm-sammult järjest julgemaks saada. Seega oli, mis oli. Viimasel linnaringil tegid suured tiimid lõpuks seda, mida nad tegema peavad – vahed lastakse sisse ja kõiki enam ette tagasi ei lasta. Nii ma päris peagrupiga finišisse ei jõudnud. Lõpetasin 93. kohal. Finišisse jõudis 109 naist ja katkestas 48. Aga tulemusest palju olulisem oli jälle üks teadmine.
Jõu pärast ei pea ma siin muretsema. Üllataval kombel tundus see sõit mulle füüsiliselt isegi kordades lihtsam kui esimene kermes.
Ja see teadmine andis järgmiseks päevaks juba päris palju enesekindlust juurde.
Vähem kui ööpäev hiljem – Ottergem
Väga pikalt UCI sõidu emotsioone seedida ei saanud, sest juba järgmisel lõunal ootas ees uus kermes – Ottergem.
Sinna starti läksin juba hoopis teise tundega. Kahe eelmise võistluse põhjal olin enda jaoks ühe asja ära tõestanud:
Jõu poolest ma vales kohas ei ole.
Nüüd oli vaja hakata õppima kõike muud.
Grupis liikumist. Positsiooni valimist. Võimaluste leidmist enda jõu kasutamiseks. Ja lõpuks ka seda, kuidas mitte ainult teiste tehtud sõidule reageerida, vaid ise järjest rohkem võidusõitu mõjutada.
Ottergemis oli stardis ka Aidi Gerde Tuisk, kes on minu jaoks olnud Eestis üks suuremaid rattasõiduõpetajaid, kui nii võib öelda. Need vähesed korrad, kui oleme koos võistelda saanud, juhendab ta mind tihti isegi sõidu ajal. Ta teab, et mul on veel palju õppida, ja mina üritan võimalikult palju kõrva taha panna.
Esimesel kermesel kohtusime alles stardikoridoris, aga seekord saime juba enne starti koos natuke kerida ja jutustada. Ja see tegi minu jaoks üllatavalt suure vahe.
Kui oled täiesti uues keskkonnas, sadade võõraste sõitjate keskel, siis tekib kuidagi tohutu kergendustunne, kui saad enne starti natuke „oma inimesega“ olla, rääkida ja pingeid maha võtta.
Esimest korda tundsin, et ma päriselt sõidan
Ottergemi sõit oli minu jaoks juba kordades meeldivam. Julgesin grupis rohkem liikuda ja hakkasin järjest teadlikumalt enda jaoks sobivaid kohti valima.
Rajale jäid näiteks paar vastikut kurvi ja üks tõus, kus teadsin, et mulle sobib pigem ise grupi ees aktiivselt tööd teha. Nii sain kasutada enda tugevusi ja samal ajal vältida hilisemat meeletut positsioonivõitlust.
Ja mingil hetkel saimegi väiksema grupiga eest ära. See oli juba rohkem see tunne, mida ma Belgiasse otsima tulin.
Mitte lihtsalt grupis püsimine.
Võidusõit.
Kahjuks ei olnud väiksemas grupis väga palju neid, kes oleksid tahtnud tööd teha, ja kaks ringi enne lõppu jooksis sõit uuesti kokku.
Siis hakkas veel vihma ka sadama. Olime tiimiga juba varem rääkinud, et minu eesmärk on siin eelkõige õppida ja sõita ohutult. Kui tekib võimalus väiksema grupiga eest ära minna või väiksema seltskonnaga finišit sõita, siis tahan neid võimalusi kasutada. Aga suure grupi finišis ei ole mul praegu vaja ennast iga hinna eest ohtu panna.
Seega, kui sõit oli jälle koos ja vihm tuli peale, tegin viimasel ringil teadliku otsuse grupi taga rahulikult finiši poole liikuda. Ja ausalt öeldes oli see vist päris hea otsus, sest jälle kukuti just viimasel ringil rohkem. Tulin pundiga finišisse ja olin rahul.
57. koht. 87 lõpetajat ja 45 katkestajat.
Aga jällegi – koht protokollis ei olnud selle päeva kõige olulisem number.
Palju olulisem oli see, kui erinevalt ma ennast võrreldes esimese Belgia stardiga tundsin. Esimesel kermesel olin pigem grupi taga ja vaatasin, mis toimub.
Teisel sõidul julgesin juba natuke ettepoole liikuda, aga hirm hoidis veel tagasi.
Kolmandal sõidul otsisin ise kohti, kus olla ees. Kasutasin enda tugevusi. Sõitsin jooksikute grupis. Mõtlesin sellele, kuidas mina tahan seda võistlust sõita, mitte ainult sellele, kuidas teistega kaasa saada.
Kolm starti.
Ja juba kolm täiesti erinevat tunnet. Võib-olla see ongi praegu kõige ägedam osa kogu Belgia kogemusest. Ma ei tulnud siia tõestama, et olen valmis rattur. Ma tulin siia õppima, kuidas paremaks ratturiks saada.
Ja mul on tunne, et see õppimine on alles alanud.
Ja Belgia seiklus ei ole veel kaugeltki läbi. Algselt oli eelolevaks nädalavahetuseks plaanis kaks maanteesõitu, aga nagu sellele hooajale juba kohane – plaanid muutuvad. :D
Seega teen väikese kõrvalepõike tagasi graveli juurde ja stardin pühapäeval Graveli Euroopa meistrivõistlustel. Ausalt öeldes on päris naljakas mõelda, et tulin Belgiasse maanteesõitu õppima ja nüüd leian ennast vahepeal hoopis Graveli EM-i stardist. Aga võimalus on olemas ja miks mitte seda kasutada? Pärast seda väga pikalt taastuda ei saa, sest juba esmaspäeval ootab ees järgmine maanteesõit ning kolmapäeval veel üks.
Ehk kalender näeb välja umbes selline:
Pühapäev – Graveli EM.
Esmaspäev – maanteesõit.
Kolmapäev – maanteesõit.
Ja siis ongi minu kolm nädalat Belgias peaaegu läbi.
Mis nende järgmiste startidega juhtub, seda ma veel ei tea.
Aga praegu tunnen, et iga siin sõidetud võistlus annab mulle midagi, mida Eestis treenides või võisteldes lihtsalt õppida ei saa.
Ja võib-olla ongi kogu selle Belgiasse tuleku kõige olulisem õppetund seni väga lihtne:
Vahel tuleb lihtsalt minna. Isegi siis, kui sa ei tea veel, kas oled selleks piisavalt hea.
Sest muidu ei saagi kunagi teada.
Veel kord tahan südamest tänada VO2 Cyclabi, tänu kellele on mu rattad alati korras ja kiired ning kõik mured saavad lahendatud isegi siis, kui mina ise olen Belgias ja teised peavad minu rattaid viima, tooma ja veeretama. :D
Teadmine, et saan oma ratast ja selle eest hoolitsevaid inimesi 100% usaldada, tähendab mulle väga palju.
Loomulikult kõige suurem aitäh minu perekonnale. Ilma teie toetuse, abi ja valmisolekuta minu veidi hullumeelsete ideedega kaasa minna ei oleks ma praegu siin. Nii lihtne see ongi.
Suur aitäh ka kõigile teile, kes olete mulle kirjutanud, edu soovinud ja kaasa elanud.
Ma ei pruugi alati jõuda kõigele vastata või kõike Instagramis jagada, aga ma päriselt loen ja märkan seda toetust.
And last but definitely not least – minu ProForce Industry tööpere.
Aitäh, et ka idee „ma läheks kolmeks nädalaks Belgiasse rattaga võistlema ja töötaks sealt“ ei tundunud teile liiga hull. :D
Kõik teie olete osa sellest, miks mul on võimalik teha seda, mida ma nii väga armastan.
Ja kui kogu sellest pikast jutust midagi kaasa võtta, siis ehk just see:
Pole olemas võimatuid unistusi.
Mõnikord tundub unistus lihtsalt võimatu senikaua, kuni ühel päeval avastad, et seisadki seal, kuhu kunagi ei uskunud jõudvat.
